Digiaedik
Digiaediku idee seisneb selles, et kasutaja otsingu
ja käejälje põhjal koostatakse talle sobivad vasted. Otsingumootorid ja
browserid analüüsivad kasutajat, et selle põhjal koostada kitsendatud sisuga
perspektiiv. Kuidas saadakse meilt infot ja kas anonüümseks siis polegi
võimalik jääda? Küsimus on pigem – miks?
Tänapäeval on reklaamindus ja marketing kolinud
suures osas internetti. Mina selle üle ei kurda, et päevast päeva tehakse minu
elu kasvõi natukenegi kergemaks või paremaks. Jah ma olen kogenud digiaediku
plusse kasvõi netiostlemise teel, kus minu huviorbiidil olevad produktid
järjest bännerite jne reklaamidena end esitlevad. Loomulikult on reklaamid jube
tüütud vilkuvad, liikuvad vms. labane ekraanitäide, kuid ka neil on oma koht
internetis. Lihtne vastus keerukale süsteemile on „Adblocker“ – pole reklaami
pole probleemi.
Anonüümsuse kohta Mark Andrejevici tekstist –
küsimus pole mis infot kasutaja kohta saadakse vaid kuidas seda kasutatakse. Me
kasutame megaettevõtete tarkvara päevast päeva, ilmselgelt on ka neil
kaubanduslikud huvid. Sealt tuleneb „pealtkuulamine“ neti teel, ehk kõiksugu
võimaliku neti teel leiduva info kogumine kasutaja kohta. See on üheks
skandaalsematest internetiteemadest, mida tihtipeale valesti tõlgendatakse. Jah
tõesti ekstreemsete võtetega on võimalik ka anonüümseks jääda ning vastava
vajadusega kasutajad seda ka ilmselt teeksid. Tavakasutajana pole anonüümsus
päris see millele ise rõhku paneksin.
Digiaedikuid on ka kohalikke. 21. Sajandil on ka
internetis tarvis lapsehoidjaid. Selleks on tarkvara, mis piirab kasutaja internetivabadust
näiteks otsingu sisendi või IP-aadresside põhjal. See on tähtis vanematele, kes
oma lapsi tahavad „kõige paha“ eest internetis säästa (vähemalt nooremas eas on
see võimalik) – sest internetis siiski on lõputult palju rõvedat/traumeerivat
jm. ebatsensuurset. Taoline tarkvara pärsib küll internetivabadust, kuid
säästab vanematele mõne pikema jutuajamise oma lapsega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar